Olulisemad terviseprobleemid

Reeglina ei saa nahahaigusi diagnoosida ainult visuaalsel teel, välja arvatud muidugi juhtudel, kui kirbud silmnähtavalt looma peal ringi sebivad. Tihti nõuab algpõhjuseni jõudmine mitmeid teste ja proove. Vahel on see, mida nahal näeme, ainult jäämäe tipp. Nahapõletike ravikuurid on pikaajalised (minimaalselt 3 nädalat kuni poole aastani) ning koosnevad lisaks suukaudselt manustatavatest antibiootikumidest veel ravipesust, toiduvahetusest ja vajadusel toidulisanditest. Mõnede seisundite korral on ravi eluaegne.

Vt. ka Naha tervishoid

Allergilises organismis on nuumrakkude pinnal spetsiifilised retseptorid immunoglobuliin E ehk IgE molekulid - kui allergiat tekitavad valgumolekulid neile kinnituvad (ühendades omavahel kaks või enam IgE retseptorit), rakk puruneb ning vallandub histamiin, mis põhjustabki allergianähtude tekke.

Toiduallergiat iseloomustab mittesesoonne sügelus, mis võib, aga ei pruugi alluda hormoonravile. Sügelus võib olla piirkondlik või levinud üle kogu kere. Tavaliselt hakkavad sügelema kõrvad, jalad, kube, küünarnukid, nägu, kael ja pärakuümbrus. Nahk on punetav, sügeluse tagajärjel võib loom tekitada nahavigastusi. Vahel on toiduallergia ainsaks väljenduseks varbavahede lakkumine, mõnikord võib see aga väljenduda ka seedetrakti probleemidena (oksendamine, kõhulahtisus, kõhugaasid).

Toiduallergia tuvastamiseks on kõige kindlam viis eliminatsiooni- ehk välistusdieet (kõikide võimalike allergeensete toiduainete välistamine), millele järgneb provokatsioon. Välistusdieet kestab 3 nädalast 3-4 kuuni kuni toiduallergia tunnused kaovad täielikult. Välistusdieeti on võimalik läbi viia kodudieediga ja spetsiaalsete dieetidega. Kodudieedi määramisel valib teie loomaarst ühe valguallika ja ühe süsivesikuallika, millega teie koer tõenäoliselt ei ole varem kokku puutunud või ei ole see tema igapäevase toidu hulgas. Nendeks võivad olla näiteks kala ja kartuli või lambaliha ja lillkapsa kombinatsioonid. Kodudieetide miinusteks on nende valmistamise ajamahukus ning ka see, et selliste toitude pikaajalisel söötmisel võib loomadel tasakaalustamata toidust tekkida ainepuudus.

Spetsiaaldieedid jagunevad kaheks: uudisvalkudega dieedid ja hüdrolüüsitud valkudega dieedid. Uudisvalkudega dieetide korral pärineb toidus sisalduv valk ainuallikast, mis on nagu kodudieetide puhulgi selline, mida ei esine igapäevases koeratoidus (näit. lambaliha, lõhe, muna, pardiliha, ulukiliha) ning süsivesikuallikaks tavaliselt riis (allergia riisi vastu on koertel harvaesinev), kartul või köögiviljad.

Hüdrolüüsitud valkudega dieetides on toidus sisalduv valk hüdrolüüsitud seedeensüümide abil väga väikesteks osadeks (ideaalsel juhul molekulmassiga alla 3000 daltoni). Nii väikesed valguosakesed ei ole võimelised nuumraku pinnal kahte IgE retseptorit ühendama ning seetõttu allergilist reaktsiooni ei vallandu.

Hüdrolüüsiprotsess on kallis ning sellised toidud tavatoitudest tunduvalt kallimad, samas kõige kindlamad ja efektiivsemad toiduallergia kindlakstegemiseks ja selle toiteliseks käsitlemiseks.

Kui kõik allergianähud on taandunud, pannakse loom nn. provokatsioonidieedile. See tähendab seda, et erinevaid valke, millega koer varem kokku puutus lisatakse ühekaupa ning kui nähud taastekivad, on süüdlane või süüdlased leitud. Sageli võib loomal olla allergia mitme valgu vastu ning kogu eliminatsiooni ja provokatsioonidieetide periood võib võtta aega pool aastat või enam. Kui “paharetid” on välja selgitatud, võib loomale leida sellise toidu, mis ei sisalda talle allergeenseid valke või jätkata toitmist kas uudisvalkudega või hüdrolüüsitud valkudega dieediga. Kõige tähtsam kogu selle protsessi juures on see, et dieedist tuleb kinni pidada. Iga “kogemata” näpuvahelt kukkunud vale toidupalake võib ära nullida mitme kuu pingutused ja rahalised kulutused.

Koerte allergiate puhul on palju räägitud glükokortikoidsete hormoonide kasutamisest. Mõnedel juhtudel võib hormoon olla tõepoolest ainuke võimalus loomale leevenduse toomiseks, kuid seda ei tohiks kasutada esimese valikuna, sest see peidab haigustunnused, mistõttu ei ole allergeene võimalik leida. Hormoonide pikaajaline kasutamine võib loomale tekitada raskeid ainevahetushäireid. Seetõttu tuleks kõigepealt üritada välja selgitada allergia põhjus. Kui see ei ole kõrvaldatav või muu ravi ei anna soovitud tulemusi, alles siis võiks kaaluda hormoonide kasutamist, kuid teha seda väga väikestes kogustes ning vältida pikatoimelisi preparaate.

"Hot Spot" on äge, märg nahapõletik, mille korral hakkavad väikesesse nahavigastusse sattunud bakterid nahapinna soojas ja niiskes keskkonnas jõudsalt paljunema ning tekitavad naha pindmise kihi ägeda leemendava põletiku. See levib väga kiiresti ning õhtul hooletusse jäetud mõne cm diameetriga laik võib hommikuks olla levinud mitme peopesa suuruseks. Soodustavateks teguriteks on paks ja tihe aluskarv, mis ei lase õhku läbi ning märjaks saades jääb kauaks niiskeks (chow-chowd). Tihti põhjustavad esmase nahavigastuse kirbud või koer ise neid taga ajades. Hot Spot tekib kergesti ka koertel, kellel on suurenenud süljevool ning rippuvad mokad (bernhardiinid). Kui koeral tekivad sellised mädased nahapõletike kolded pidevalt, võib üheks põhjuseks olla ka vale toitmine. Koera naha ainevahetus on häiritud ning selle vastupanuvõime langenud, Hot Spoti põhjustab ka allergia. Hot Spotist hoidumiseks peab koera pärast pesemist ja ujutamist korralikult kuivatama, karvavahetusperioodil tuleb aga vana lahtine aluskarv kiiresti välja kammida, regulaarselt teostama parasiiditõrjet ning koera õigesti toitma. Kui nahapõletiku laik on juba tekkinud, tuleb seda üsna agressiivselt rünnata. Kui lühikarvalistel koertel on põletikulaik kergemini märgatav, siis pikakarvalistel loomadel võib esimeseks tunnuseks olla haigestunud kohal karva märgumine ning ka see, et loom piirkonda intensiivselt närib või lakub. Hot Spoti kohalt ja selle ümbrusest tuleb karv ära pügada nii, et ümber nahapõletikukolde jääks vähemalt 1,5-2 cm puhas ala. Kohta võib pesta nõrga kaaliumpermanganaadi lahusega, kloorheksidiini või steriilse soolalahusega ning seejärel määrida haiget kohta antiseptilise salviga. Protseduuri tuleb korrata vähemalt kaks korda päevas kuni nahk on täiesti terve. Raskematel juhtudel määrab arst ka antibiootikumiravi. Olge ettevaatlikud – Hot Spot on väga valulik ja kui kolle on lastud liiga suureks, ei pruugi koer seda ilma rahustuseta esialgselt üldse töödelda lasta.

1. normaalne (pügatud) nahk
2. aktiivne (märg) infektsioon
3. surnud (pindmine) nahk
4. põletiku piir

Vt. ka Naha tervishoid

 

Atoopia esmased tunnused on naha punetus ning sügelus (väljendub lakkumise, närimise, hõõrumise või kratsimisena), sügelus võib olla olenevalt allergeenist sesoonne (avaldub ühel ja samal aastaajal) või aastaaegade vaheldumisega mitteseotud. Tavaliselt hakkavad sügelema käpad, küljed, kube, küünarnukid, nägu ja/või kõrvad. Sügeluse tõttu tekitatud enesevigastused põhjustavad tihti sekundaarseid nahakahjustusi, näiteks sülje tõttu tumedaks muutunud nahk ja karv, karvade väljalangemist kriimustusi, koorikuid, naha hüperpigmentatsiooni ja paksenemist. Tavalised on ka teisene püoderma, malazzesia pärmseen ning väliskõrvapõletik. Atoopia raviks peab välja selgitama ning võimalusel ümbritsevast keskkonnast eemaldama seda põhjustava allergeeni või allergeenid. Nende kindakstegemine on võimalik naha- või veretestidega. Viimaseid Eestis kahjuks ei tehta, kuid lähim labor, mis nendega tegeleb on VetLab Soomes ning paljud meie loomaarstid kasutavad selle teenuseid. Selle labori kaudu on võimalik tellida ka allergeenspetsiifilist immuunteraapiat. Kahjuks ei ole selline uuring ja ravikuur odavad, kuid need annavad tulemusi kuni 75% juhtudest ning parandavad looma elukvaliteeti tunduvalt.

Kõik sekundaarsed kahjustused tuleb ravida ja kontrolli all hoida. Sügeluse leevendamiseks kasutatakse lokaalselt manustatavaid ravimeid, asendamatute rasvhapete preparaate või spetsiaalseid toite, glükokortikoide (hormoone) ja/või immuunteraapiat.

Lokaalselt manustatavatest preparaatidest kasutatakse kaerajahu, aloe verat ja antihistamiine ja/või glükokortikoide sisaldavaid šampoone, palsameid ning spray’sid. Kui allergeeni ei ole võimalik ümbritsevast keskkonnast eemaldada, on seda põdevate koerte ravi eluaegne. Atoopiliste koerte elukeskkond peab olema tolmuvaba ja nad ei tohi kokku puutuda sünteetiliste materjalidega. Sageli on neil ka eelsoodumus toiduallergiate tekkeks, mistõttu peab nende toit olema hoolikalt valitud.

Vere kõrgenenud suhkrusisaldus kahjustab mitte ainult neere, vaid ka teisi organsüsteeme. Kui suhkur on pikaajaliselt kõrge, siis tekib silmadele katarrakt (silmaläätsed muutuvad tuhmiks), kahjustub ka närvisüsteem ning häiritud on väikeste veresoonte töö. Suhkruhaiguse esimesteks omanikule märgatavateks tunnusteks on koera suurenenud veejoomine ja pissimine, aga ka suust või nahalt erituv iseloomulik atsetooni või puuviljalõhn. Kaugemale arenenud juhtudel hakkavad loomad olenemata tõusnud isust kõhnuma ning veel edasi kaotavad isu ning võivad sattuda ketoatsidoosi. Koertel esineb peamiselt esimese tüübi diabeet, mis vajab insuliini juurdemanustamist. Neil on diabeet väga harva kontrollitav ainult dieedi ning suukaudselt manustatavate veresuhkrut alandavate preparaatidega. Eelsoodumuseks on rasvumine, emastel koertel esineb suhkruhaigust mõnevõrra sagedamini kui isastel koertel. Emastel koertel kõigub vere suhkrusisaldus mõnikord ka seoses jooksuaja tsükliga ning seetõttu on soovitav veresuhkru paremaks kontrolli all hoidmiseks diabeetikutest emased koerad steriliseerida. Kui koeral on diagnoositud suhkruhaigus, siis on prognoos seda parem, mida varasemas staadiumis on see pandud ning mida rohkem aega ja võimalusi on omanikul oma loomale pühenduda. Suhkruhaige koer peab lisaks igapäevastele insuliinisüstidele saama iga päev ühel ja samal kellajal ühte ja sama toitu ning ühel ja samal kellaajal samasugust füüsilist koormust, olenemata ilmastikutingimustest ning sellest, et pühapäeva hommikuti omanikul eriti hea uni juhtub olema. Sellise looma režiimiga peab arvestama ka temaga reisile minnes ning teda ei saa jätta oskamatu inimese hoolde. Loomakliinikutes on saadaval spetsiaalsed ravitoidud, mis aitavad veresuhkru taset säilitada ühtlasena. Olenevalt sellest, kas teie koer on alakaaluline, norm- või ülekaalus, määrab arst vastava toidu. Toidukordade vahelised näksimised on keelatud, kuid pikemale jalutskäigule tuleb alati kaasa võtta midagi, mis sisaldaks kiiresti imenduvat suhkrut. Kui loomaomanikul on aega, tahtmist ja vahendeid oma elu täielikult looma režiimi järgi korraldada, võib diabeedi diagnoosiga koer endale juurde võita mitu täisväärtuslikku aastat.

Krambihoo ajal võib koer vallandada ka põie ja soolesisu. Epileptilised krambihood on tavaliselt lühikesed, kestes harva üle poole minuti, kuid omanikule tundub see aeg pikk. Kui krambihoog kestab kauem kui 2 minutit või kui üksteisele järgneb mitu krambihoogu, tuleb viivitamatult ühendust võtta loomaarstiga, sest krampide ajal ei saa koer korralikult hingata ning võib surra hapnikupuudusesse. Ka üksiku, lühikese krambihoo korral tuleb pöörduda arsti poole. Arst teostab esmalt kõik vajalikud uuringud, et välistada muud krambipõhjused peale idiopaatilise ehk iseenesliku epilepsia. Ta kontrollib ega koeral pole kõrvapõletikku või muud pea piirkonnas esinevat põletikku, mürgistusnähtusid või teadaolevat peapiirkonna traumat. Samuti on neuroloogilise uuringuga ning kompuutertomograafia abil võimalik kindlaks teha ajukasvajate olemasolu. Kompuutertomograafi loomakliinikutes pole, kuid mõnikord õnnestub arstil koostööd teha humaanmeedikutega. Kui muud krambipõhjused on välistatud ning diagnoosiks jääb epilepsia, siis oleneb see, kas koerale määratakse igapäevased ravimid sellest, kui tihti krambid esinevad. Tavaliselt pannakse koer ravimite peale kui krambid on tihedamalt kui paari nädala tagant või esineb koeral tihedalt üksteise järel korduvaid krambihooge. Esmavalikuks on barbituraadid. Nende kõrvaltoimed (uimasus, koperdamine, isu muutused) taanduvad tavaliselt mõne nädala jooksul.

Kui koer nõuab tihedamini välja ning urineerib õues rohkem kui varem, siis esimesena tuleks tähelepanu pöörata igakordselt väljutatud uriini kogusele. Selle kohta küsib kohe ka teie loomaarst. Kui koer iga natukese aja tagant ainult sirtsutab, on tegemist põie või alumiste kuseteede ärritusega näiteks põletiku tõttu. Põiepõletiku võib õrnema vastupanuvõimega koer saada pärast ujumis- või pesemisjärgset külmetust. Üldiselt ei ole koerad sellisele külmetusele nii vastuvõtlikud kui inimesed. Ajutist põieärritust võib põhjustada ka liiga maitsestatud toit. Emastel koertel on põiepõletiku tekkepõhjuseks kõige sagedamini alaägedad või kroonilised emaka- ja tupepõletikud. Kodustest vahenditest võib koerale joota desinfitseerivat pohla- või leesikateed. Haiguse algpõhjuse väljaselgitamiseks tuleb pöörduda loomaarsti poole, et probleem ei muutuks krooniliseks Kui uriini väljub vähe hoolimata sellest, et koer samal ajal silmnähtavalt pingutab või urineerimine on valulik, võib tegemist olla kusekividega või isastel koertel näiteks liigselt suurenenud eesnäärmega. Kindlasti ei tohiks koerte uriin sisaldada verd, v.a. emastel koertel jooksuajal. Kui koer pissib tihi ja korraga palju, joob ta ilmselt märgatavalt rohkem. See võib juhtuda siis kui koer on söönud midagi soolast. Sagedasemad liigse joomise ja pissimise haiguslikud põhjused on neerupuudulikkus, suhkruhaigus ning emastel koertel mädane emakapõletik.

Mao laienemise ja -keeru põhjusteks võivad olla: aktiivne liikumine vahetult pärast söömist, halva kvaliteediga toit, mis põhjustab liigse gaasi teket, liiga suured toidukogused ning tundliku seedimisega koertele ebasobiva toidu söötmine. Seetõttu on soovitav koera päevane toidukogus jagada vähemalt kaheks, nälginud koera söötmist alustada ettevaatlikult ja väikeste portsjonitega ning pärast sööki lasta koeral 1-3 tundi rahulikult puhata.

Mao laienemise ja – keeru tunnusteks on lõõtsutamine, ilastamine, tulemusteta öökimine, kõhupiirkonna kiire tursumine ja koer võib ka üritada kakada. Mao laienemine võib iseenesest mööduda kuni poole tunni jooksul, kui koeral õnnestub kogunenud gaasid välja röhitseda või mao sisu välja oksendada. Maokeerd vajab aga ülikiiret kirurgilist sekkumist, vastasel juhul koer sureb, sest paisunud magu surub elutähtsad veresooned kinni ning takistab hingamist. Koera ajuverevarustus on häiritud, koer minestab ja sureb šoki tagajärjel. Kui koera loomaarsti juurde ei viida, on ellujäämise võimalus alla 15%. Kui teile tundub, et koeral on kõhus gaasid ja kõht on laienenud, ärge jääge ootama, vaid minge kiiresti arsti juurde.

Toidumuutustest ja sobimatust toidust tingitud soolepõletike tekkimise vältimiseks tuleb ühelt toidult teisele üleminekut teostada järk-järgult 5-7 päeva jooksul. See on piisav periood, et soolerakud uue toiduga harjuksid. Esialgu tuleb uut toitu väikeste portsjonitena vana toidu hulka segada, suurendades järjest uue toidu ning vähendades vana koguseid kuni perioodi lõpuks on kogu toit asendatud uuega. Hoiduda tuleks riknenud ja külmunud toidu söötmisest. Toidu soojendamisel mikrolaineahjus tuleb enne selle loomale andmist veenduda, et kogu portsjon oleks ühtlaselt soojenenud ja selles poleks tuliseid kohti. Kui kuivtoitu enne söötmist leotatakse, tuleb järelejäänud toit iga kord ära visata ning kauss hoolikalt puhastada. Joogivett peab vahetama iga päev, joogivee kaussi aga pesta enne igakordset veevahetust. Mitte mingil juhul ei tohi koertele anda hallitama läinud toiduaineid ega realiseerimistähtaja ületanud ning selgelt riknenud välimusega vorsti ja piimatooteid – need võivad sisaldada ohtlikke baktereid ja olla mürgised.

Kui koer hakkab oksendama või tal tekib kõhulahtisus, siis on esimeseks koduseks võtteks kuni 24 tunnine paast. Kui loom ei oksenda, võib sel ajal anda talle puhast joogivett või nõrka kummeliteed, millele on lisatud pisut soola ja glükoosi. Loomakliinikutes ja apteekides on saadaval ka spetsiaalsed veele lisamiseks mõeldud elektrolüütide ja glükoosi pulbrid. Kui loom ka oksendab, tuleb esialgu suukaudselt manustatavast vedelikust hoiduda. Kui vaatamata paastule loom oksendab või üritab tihti oksendada või kui tema väljaheide sisaldab rohkelt lima või verd, tuleb viivitamatult pöörduda loomaarsti poole.

Kui paastu ajal looma enesetunne paraneb, võib talle esimese toiduna anda vähesel määral vees või kanapuljongis tummiks keedetud riisi. Alustada kindlasti väikestest, tihedatest toidukordadest, et nõrgenenud soolestikku mitte üle koormata. Järgmistel toidukordadel võib riisile lisada juba kanaliha (kindlasti mitte nahka, rasva ja konte) või alustada koera toitmist spetsiaalsete kõhuhaigetele mõeldud eridieetidega, mille saate oma loomaarstilt.

Vt. ka Seedeorganite tervishoid

Külmetuse tagajärjel tekkinud köha on koerte puhul harv. Sagedasem on viiruslik köha – kennelköha. Kennelköhale on iseloomulik kuiv paukuv köha, mis vallandub näiteks kõrisõlme masseerimisel. Kennelköha vastu on võimalik koera vaktsineerida. Kergemad juhtumid ravi ei vaja. Noortel ja eakatel loomadel võib viirus põhjustada suuremaid terviseprobleeme. Igal juhul on soovitav pöörduda arsti poole. Köha magamise ajal või lamamisel võib viidata hoopis südameprobleemidele. Sel puhul rõhub suurenenud süda või südamehaiguse tõttu rinna- ja/või kõhuõõnde kogunenud vedelik kopsudele ning ei lase koeral lamamisasendis korralikult hingata.