Koerte nakkusliku maksapõletiku tekitajaks on viirus. Nakatumine toimub haige või viirusekandja koeraga vahetu kontakti teel, samuti viimase eritiste kaudu. Haigus algab kehatemperatuuri tõusuga ja koera pidurdunud olekuga, söögist keeldumise, oksendamise ning kõhulahtisusega. Siit ka arvamus, et koeral on mürgistus. Erinevalt katkust ei ole hepatiidi puhul koeral kopsupõletiku tunnuseid. Silma sarvkestad võivad olla kollaka alatooniga. Haigus kestab tavaliselt 3  - 10 päeva. Kiirelt võivad surra noored koerad.

Vt. ka Koerte adenoviroos

vt. ka Koerte katk

Kennelköha – kompleksnakkus, mille tekitajateks on viirused ja bakteriaalsed haigustekitajad ning mis põhjustab ülemiste hingamisteede ärritusnähte. Haigustekitaja levib ainult piisknakkusega köhimisel ja aevastamisel ühelt koeralt otse teisele. Väliskeskkonnas ei püsi kennelköha tekitajad kaua. Koeral on “nohu”, kerge paukuv köha, kehatemperatuuri tõus, isutus ja uimasus. Kennelköha levib sesoonselt, tavaliselt kevadel ja suvel. Sageli haigestuvad koerad näitustel või teistel suurematel koertekogunemistel viirusekandjatega kokku puutudes. Täiskasvanud koertele ei ole kennelköha eriti ohtlik, kuid kutsika võib see tappa.

Vt. ka Koerte nakkuslik trahheobronhiit

Leptospiroos on viburbakterite poolt esilekutsutud haigus. Esineb looduskoldelisus. Leptospiroos on levinud peamiselt näriliste hulgas, nendelt kandub see uriini ja väljaheidete kaudu üle teistele loomadele (ka inimestele). Nakatumine on võimalik ka seisvatest veekogudest joomise teel. Haigusele on iseloomulik kehatemperatuuri tõus, uimasus, lümfisõlmede, maksa ja põrna suurenemine, nahalööbed ning oksendamine. Esineb ka pikaajalist neerukandvust, s.t. loom kliiniliselt küll ei haigestu, kuid eritab haigustekitajaid uriiniga. Peiteaeg 7 päeva kuni 3 nädalat. Haiguse diagnoosimine ja ravi jätke veterinaari hooleks.

Vt. ka Leptospiroos

Marutaud – üliohtlik viirushaigus, millesse haigestumine lõpeb ALATI surmaga. Marutaudi nakatumiseks ja haigestumiseks peab viirusekandja sülg vigastatud naha kaudu hammustuste või kriimustuste kaudu sattuma organismi. Viirus ei levi verega vaid liigub sisenemiskohest üles aju poole mööda närviteid, seetõttu oleneb haigusnähtude ilmnemise kiirus sellest, kui lähedal on viiruse sisenemise koht ajust. Marutaudi nakatumine ei pruugi lõppeda surmaga, kui koheselt pärast kokkupuudet nakatunud looma süljega kokkupuutujat vaktsineerida vastavalt skeemile ning vaktsiini poolt tekitatud antikehad tekivad enne, kui viirus jõuab ajju. Marutaudi haigestumine kui kliinilised tunnused on väljendunud ja viirused närvikoes tuvastatavad, lõpeb aga surmaga nii loomadel kui inimestel. Seetõttu PEAB koera marutaudi vastu kord 2 aasta tagant vaktsineerima, seda nõuavad ka Eesti Vabariigi seadused. Riigi poolt on ettenähtud tasuta marutaudi vastane vaktsiin, mida jaotatakse arstidele, kes on riigiga vastava lepingu sõlminud. Sel juhul maksab omanik ainult loomaarsti visiidi eest. Maakohtades teevad kohalikud loomaarstid 1-2 korda aastas tasuta marutaudi vastu vaktsineerimise ringsõite.

Marutaudi võivad haigestuda kõik loomad sõltumata vanusest ja soost. Marutaudi peiteaeg on viiest päevast kuni 1 aastani.

Marutaudi nakatunud loom on uimane ning hoiab reeglina inimestest eemale, samuti neelab kõike ja valimata. Haiguse edenedes muutub loom agressiivseks ja aktiivseks, hakkab kartma valgust, tema hääl kaob ning jäsemetes tekivad halvatused. Kuna loomadel on suurenenud janu, aga tekkinud neelulihaste krambi tõttu nad juua ei saa, tekib tunne, nagu kardaksid nad vett. Surm saabub kogu lihaskonna halvatuse tagajärjel.

Vt. ka Marutaud

Parvoviirus - tekitajaks on viirus. Nakatumine toimub haige või viirusekandja koeraga vahetu kontakti teel, samuti viimase eritiste kaudu. Parvoviirus tekitab kutsikatele ägedat surmaga lõppevat südamelihase põletikku ning ägedat verist kõhulahtisust koos oksendamisega; vanematele koertele nakatumisel soolepõletikku ja kõhulahtisust. Harvem tekib leukopeenia e. valgete vereliblede vähesus. Organismist eritub viirus oksemasside, sülje, uriini ja väljaheidetega. Haigestumine on tavaliselt sesoonne ja massiline, algab kevadel ning saavutab maksimumi suveks. Haiguse raskus sõltub koera vanusest - mida noorem koer, seda raskema kuluga haigus on. Peiteaeg on kutsikatel tavaliselt 1–2, maksimaalselt 5-7 päeva. Iseloomulikeks tunnusteks on söögiisu kadumine, apaatsus ja vere sisaldusega ning iseloomuliku lõhnaga kõhulahtisus. Noortel koertel kaasneb soolepõletikuga ka südamelihase kahjustus, vanematel esineb seda harvemini. Haiguse diagnoosimine ja ravi jätke veterinaari hooleks.

Vt. ka Koerte parvoviroos

Demodeks ehk vagellest on nahaparasiit, mida leidub kõigil koertel, kuid haigustunnuseid põhjustab ta langenud immuunsusega isenditel. Demodeks levib kontakti teel, sageli emalt poegadele. Eristatakse lokaalset ja generaliseerunud vormi. Lokaalne vorm võib iseenesest taanduda ning ei vaja ravi. Levinud ehk generaliseerunud vormi korral on ravi pikaajaline, tihti võivad haigusnähud taastekkida, sest tegemist on puuduliku immuunsusega loomadega. Selliseid koeri ei tohiks aretuses kasutada.

Vt. ka Demodex

Noortel koertel esineb ka kõõmalesta ehk liikuvat kõõma, mille põhjustajaks on parasiit cheyletiella. Sel juhul on kutsika nahk kaetud suurte kõõmatükikestega, mis lähema vaatlemisel nagu liiguks. Seda ravitakse parasiidivastase šampooni ning süsteemselt manustatavate süstide või tilkadega

Vt. ka Cheyletiella yasguri

Vt. ka Siseparasiidid

Vt. ka Ixodes ricinus

Sügelislest (Sarcoptes canis) põhjustab naha punetust ja väga tugevat sügelust. Sügelislest kandub edasi kontakti teel loomalt loomale ning nakatunud loomaga kokkupuutunud esemetega. Nahale tekivad villikesed, esineb karvakadu ning väga tugevat sügelust. Kõigepealt nakatuvad vähese karvaga alad (kõrvalestad, küünarnukid, kannad ning rinna- ja kõhualune). Sügelislesta diagnoositakse nahakaape vaatlemisel mikroskoobiga. Sügelislesta ravitakse kas süstikuuri või tilgana nahale manustatavate preparaatidega. Sekundaarsed nahakahjustused võivad vajada šampooniravi või kui on tekkinud mädane nahapõletik, ka antibiootikumikuuri.

Vt. ka Sarcoptes scabiei

Koeratäid ja väivid parasiteerivad sagedasti koos. Mõlemad on püsiparasiidid ning ei kandu ühel loomaliigilt teisele. Täis ja väivid toituvad peremehe verest. Väivid levitavad veel nagu kirbudki paelussi Dipylidium caninumit.

Vt. ka Trichodectes canis