Täiskasvanud

Näiteks on Newfoundlandi koertel ligikaudu 15% väiksem energiavajadus kui teistel sama suurt kasvu koertel, dogidel jälle võib olla energiavajadus kuni 25% suurem kui teistel sama kasvu koertel. Steriliseeritud ja kastreeritud koerte energiavajadus on 25% väiksem kui tavaliselt. Sellistel koertel on kergem oma kaalu säilitada toiduga, mis sisaldab vähem energiat, aga rohkem kiudu, mis tekitab täiskõhutunde. Selleks sobivad “light” märgistusega toidud. Kui koer on juba ülekaaluline, peaks ta siiski kaalu normaliseerumiseni sööma spetsiaalset vähekalorilist toitu. Töökoerte energiavajadus on suurem kui nende koerte oma, kes enamuse päevast veedavad diivanil. Stressisituatsioon suurendab koera energiavajadust, kuid tavaliselt on sellistel koertel kehvem isu, seega tuleks neile kaalu liigse langemise vältimiseks valida energiatihedam ning maitsvam toit. Väljas peetavate koerte energiavajadus võib olenevalt ilma jahedusest olla 10-90% suurem kui tubastel koertel. Kuuma ilmaga on suurenenud koerte veevajadus.

Tiinete koerte energiavajadus on tiinuse lõppfaasis kuni 2 korda suurem kui mittetiinetel täiskasvanud koertel ning imetamise kõrgpunktis isegi kuni 4 korda suurem. Samas on tiinuse lõpul kõhus olev ruum vähenenud. Tiinetele koertele alates tiinuse teisest poolest ja imetavatele koertele sobib söötmiseks kõige paremini kergesti seeduv ja energiarikas kutsikatoit. Ettevaatust - suurt kasvu kutsikatele mõeldud toidud selleks ei sobi, sest sisaldavad liiga vähe energiat ning kaltsiumi. Tähtis on jälgida ka täiskasvanud koerte toidu kaltsiumi ja fosfori sisaldust. Toidu fosforirikkus süvendab juba olemasolevaid neeruprobleeme. Liigne kaltsiumisisaldus võib põhjustada kaltsiumoksalaat kusekivide teket. Neeruhaiguste süvenemisele võib kaasa aidata ka toidu liigne valgusisaldus.

Täiskasvanud koer vajab valke aminohapete saamiseks, et taastada nende igapäevaseid kadusid. Liigne valk kasutatakse energiaks ning kui toidu energiasisaldus on niigi suur, muudetakse keharasvadeks. Valgu kasutamine energiaks on nii omaniku rahakoti kui koera organismi raiskamine. Kvaliteetne valk on kõige kallim toitaine ning selle muutmine energiaks koormab nii maksa kui neerusid. Naatriumi ja kloriidi suuri koguseid ei peeta üldiselt noortele tervetele koertele kahjulikuks, kuid pikaajaline soolaste toitude söömine kahjustab neerusid ja südant. Koerad harjuvad toidu soolase maitsega ning vanemas eas on neil raskem kohaneda mageda toiduga. Rasvu ja rasvhappeid vajatakse naha ja karvastiku hea väljanägemise säilitamiseks, asendamatute rasvhapete tarbeks ja rasvlahustuvate vitamiinide transpordiks. Toidu tekstuur on üks võtmetegureid koerte hambakatu- ja kivi tekke ärahoidmises. Kuiva toidu närimine eemaldab hambakattu mehhaaniliselt, kuid välja on töötatud ka spetsiaalsed kuivtoidud koertele, kellel on suurem kalduvus hambakivi tekkeks. Konservtoidud sisaldavad rohkem vett ja on kuivtoidule meeldivad vahepalad. Mõned omanikud eelistavad oma koeri toita kuiv-ja konservtoiduga vaheldumisi või lisavad igale portsjonile kuivtoidule pisut konservi. Sellisel juhul peab jälgima, et ei ületataks päevast energiakogust. Päevane toidukogus oleks soovitav jagada kaheks.

Ülevalt vaadates peab koeral olema märgatav taljejoon. Ülekaalulisus loob soodumuse mitmete tervisehäirete tekkele või süvenemisele - levinumateks on liigesehaigused, südamehaigused, rasvkasvajad ning diabeet. Ülekaalust vabanemiseks sobivad ainult spetsiaalsed dieedid. Toidud, millele on peale kirjutatud märge “light” selleks otstarbeks ei sobi. Need toidud on kergelt vähendatud energiasisaldusega ning mõeldud soovkaalu säilitamiseks loomadel, kellel on kalduvus ülekaalule või kes on spetsiaaldieediga kaalu normi saanud. Kaalu langetamise ajal ei tohi koera näljutada. Ei aita see, kui te lihtsalt tavalist koeratoitu normist vähem annate. Koer saab küll vähem energiat ja võib kaalus alla võtta, kuid ta saab ka vähem talle vajalikke vitamiine ja mineraale ning pikemal perioodil võib see põhjustada tervisehäireid. Samuti on tal kogu aeg näljatunne, ta kipub rohkem toitu manguma ning võib seda ka varastama hakata. Eridieedid on vähendatud energiasisaldusega ning suurendatud kiusisaldusega. Kõik vajalikud vitamiinid ja mikroelemendid on tasakaalus. Suurendatud kiusisaldus tagab selle, et loomal tekiks täiskõhutunne. Kiud ise energiat ei anna. Dieedil olevaid loomi tuleks toita vähemalt kaks korda päevas – nii kasutab organism tõhusamalt energiat toidu seedimisele ning kaal langeb jõudsamalt. Väga tähtis on sel perioodil ka suurem liikumiskoormus. Otse loomulikult tuleb koormus valida vastavalt looma (ja ka omaniku) treenitusele ning seda siis järk-järgult suurendada. Koer tuleb liikuma saada igal võimalusel. Võite teda julgustada endale järgnema ka majas või korteris, mängida temaga asjade viskamis- ja äratoomismänge, toidugraanulid võib panna spetsiaalse “toidupalli” sisse, mida mööda tuba veeretades koer ka ise koormust saab. Väljas alustada jalutuskäike algul tavalisel maastikul, koera kaalu alanedes ja treenituse tõustes võib temaga jalutada liivas või vees, talvel lasta tal sumbata paksemas lumes jne. Kõige tähtsam on koera kaalu alandamise juures see, et sellest programmist peavad osa võtma kõik pereliikmed ning sellest teadlikud olema ka külalised. Kogu ühe või kahe inimese ja koera poolt pühendatud vaev on raisatud kui “vanaema” koera ikkagi salaja paremate paladega varustab.

Pikakarvalistel koertel on soovitav varvaste vahelised karvad lühemaks pügada, sest need ei kaitse käppasid külmetuse eest, vaid soodustavad lumeklompide kogunemist käpa alla ja põhjustavad ebamugavust.

Pikkade lontis kõrvade ja pika karvaga koertel võib ka kõrvaotsad käpavahaga kokku määrida, see takistab lumeklompide kogunemist kõrvaotstesse

Kui koer on väga lühikese või õhukese karvaga, muretsege talle talveriided. Mantel peaks kindlasti katma selja- ja kõhuosa, seda eriti väikestel ja madalajalgsetel koertel (näit. taksid). Mitte kunagi ei tohi koera külmaga üksi autosse jätta, sest auto võib muutuda külmkapiks ning koer võib ära külmuda. Kui võtate loomad kaasa talvisele reisile, peate nad endaga igale poole kaasa võtma.

Haiged, vanad või külmakartlikud koerad on külmale vastuvõtlikumad. Ärge laske neil kaua väljas olla. Kui loom ei taha liikuda ja istub värisedes maha, on viimane aeg kiiresti tuppa minna.

Õuekoerad vajavad talveperioodil rikkalikumat toidumenüüd. Õuekoeri oleks soovitav siis toita vedela leige pudru või vees leotatud kuivtoiduga, sellisel viisil saab koer juba süües piisavalt vedelikku. Jälgige, et koera joogivesi ei külmuks. Mõned koerad söövad talvel lund, kuid ettevaatust – ka nemad võivad kurgupõletiku saada.

Kui toas elama harjunud koer viibib külmal ajal palju õues, peaks üle vaatama ka tema toiduratsiooni, sest koer kulutab külmaga kehatemperatuuri säilitamiseks rohkem energiat.

Toas, kus koer magab, ei tohiks põrand olla liiga jahe ja uste alt ei tohiks tõmmata tuul. Koera magamisasemele pange lisatekk ning vajadusel tõstke ase pisut kõrgemale.

Kui vahetate oma autoradiaatori jahutusvedelikku ise, kindlustage, et teie koer ei pääseks antifriisi lakkuma. Neile paistab see väga meeldivat, aga antifriisis sisalduv propüleenglükool põhjustab eluohtlikku neerupuudulikkust.

Paljudele koertele meeldib väga ujuda. Koeri tohib ujutada ainult selleks ettenähtud kohtades. Ettevaatlik peaks olema koerte ujutamisega jõgedes, sest liiga kiire vool võib nad kaasa viia. Kindlasti tuleks koera ujutamisest hoiduda solgises vees ja sinivetikatest reostatud kohtades, sest koerad neelavad ujumise ajal palju vett - sinivetikad võivad olla neile sama ohtlikud kui inimestelegi. Tiheda, paksu aluskarvaga koeri tuleb peale ujutamist hoolikalt kuivatada, et vältida Hot spoti teket. Lühikarvalistel koertel ei tohi lasta pärast märjakssaamist tuuletõmbuse käes olla. Kui lähete soojal ajal koeraga autoreisile, varuge kindlasti kaasa puhast joogivett ning tehke joogipause. Auto aken võiks sõidu ajal olla pisut avatud, kuid mitte mingil juhul ei tohiks koeral lasta sõidu ajal pead aknast väljas hoida. Tuuletõmbusest võib koer saada kõrvapõletiku, samuti võivad kõrva või silma sattuda võõrkehad ja putukad. Ettevaatust nende autodega, millel on elektriliselt avanevad aknad. Sellisel juhul tuleks nii avatud kui ka suletud aknad sõidu ajaks lukku panna, et koer neid käppadega kogemata ei avaks ning sõidu ajal aknast välja ei kukuks. Et ohutult reisida, võiksid koerad sõidu ajal viibida auto tagaosas võrguga eraldatult või turvatraksidega tagaistme turvarihmade külge kinnitatult.

Raskematel juhtudel võib piimanäärmetesse tekkida isegi piim. Kahe kuu möödudes võivad koerad käituda nagu poegimisel (teevad pesa, ähivad, puhivad, “lapsendavad” piiksuvad või karvased mänguasjad). Ebatiinuse ajal tuleks hoiduda koera ületoitmisest ja anda talle piisavalt koormust. Soovitav on “lapsendatud” mänguasjad ära peita ning koerale rohkem tähelepanu pöörata. Kui piimapaisu tagajärjel on tekkinud piimanäärme põletik, võib teha kampriõli kompresse. Kui koer tunneb end haiglaselt, pöörduda arsti poole. Reeglina on ebatiinus korduv ning igal järgmisel korral väljendub tugevamalt. Sellised koerad soovitatakse steriliseerida.

Vere- või uriiniproovi järgi ei ole võimalik koerte tiinust diagnoosida. Tiinuse esimesel poolel võib koer elada täpselt samas rütmis kui enne, ka ei pea hakkama teda sel ajal teistmoodi toitma. Alates tiinuse teisest poolest ehk tiinuse viiendast nädalast suurenevad koera energia, vitamiinide ja mineraalide vajadused. Samas ei ole koeral tänu suurenenud emakale mugav hiiglaslikke toidukoguseid tarbida. Sel perioodil sobib koera toitmiseks kõige paremini kvaliteetne kutsikatoit, millega jätkatakse koera söötmist kuni imetamise lõpuni. Mõõdukas koormus on näidustatud kuni tiinuse lõpuni. Hoiduda tuleks radikaalsetest koormuse muudatustest. Läheneva poegimisaja tunnusteks on kõhu allalangemine, pesa tegemine ja piima teke.

Koera poegimine jaguneb kolmeks perioodiks, millest kaks viimast korduvad iga kutsika sündimisega: 1. staadium - emakakaela avanemine, mis kestab tavaliselt 6-12 tundi. Väga närvilistel esmapoegijatel võib see ajavahemik venida kuni 36 tunnini. Koer on rahutu ja tunneb end ebamugavalt, vaatab oma kõhtu, ähib, otsib mugavamat asendit, võib väriseda, harvadel juhtudel ka oksendada. 2. staadium – kutsika väljutamine, mis kestab olenevalt kutsikate arvust 3-12, harvadel juhtudel kuni 24 tundi. Kolm tunnust, mis viitavad, et koeral on alanud 2. staadium on: 1. lootevee väljumine (esmalt rebeneb lootepõis, mis võib tupest paista valge golfipalli suuruse moodustisena), 2. nähtavad kõhu kokkutõmbed ja 3. kehatemperatuuri normaliseerumine. Normaalse poegimise korral sünnib esimene kutsikas 2, maksimaalselt 4 tunni jooksul pärast 2. staadiumi algust. Järgmised kutsikad sünnivad 5 minuti kuni 2 (max 4) tunniste vahedega. 3. staadium – väljutatakse platsenta ja lootekestad. Ema vabastab sündinud kutsika teda ümbritsevatest lootekestadest, närib läbi nabanööri ning lakub kutsika puhtaks ja kuivaks. Kui ema seda ei tee, tuleb kutsikas lootekestadest vabastada inimesel. Nabanööri läbi lõigata ei tohi, vaid see tuleb purustada kas muljudes, rebides või siduda kinni niidiga 1 – 1,5 cm kaugusele kutsika nabast ning lõigata nabanöör läbi niidist platsenta poolt. Kutsika nina ja suu tuleb puhastada limast, kontrollida, kas ta hingab ning kutsikas kuivaks hõõruda. Seejärel panna kutsikas piima imema. Probleemne poegimine Poegimisprobleemidele viitavad järgmised tunnused: häbemest väljub rohekas-punast või pruuni nõret, kuid ühtegi kutsikat 2-4 tunni jooksul ei sünni; looteveed on ära tulnud rohkem kui 2-3 tundi tagasi, kuid midagi muud ei ole toimunud; koeral on 2-4 tundi nõrgad ebaregulaarsed kõhu kokkutõmbed (väitused); koeral on tugevad regulaarsed väitused 20-30 minutit ilma kutsika sündimiseta; eelmise kutsika sünnist on möödunud rohkem kui 2-4 tundi ja järgmist kutsikat ei sünni; koer on olnud poegimise teises staadiumis rohkem kui 12 tundi. 3 nädala jooksul pärast poegimist võib tupest erituda rohekat vedelikku, selle kogus esimesel nädalal võib olla päris suur. Eritised ei tohi olla halvalõhnalised, tuntavalt veresegused ning koer peab end hästi tundma.

Vt. ka Tiinus ja poegimine

Sellist rahustust vajavad sageli koerad, kelle kasvatuses on midagi vajaka jäänud ning kellel ei ole omanikuga usalduslikku suhet. Selliste koerte jaoks on mõnikord täiesti vastuvõetamatu isegi kõrva sisse vaatamine, rääkimata kõrvade puhastamisest, suhu vaatamisest, küünte lõikamisest või röntgenpildistamise ajal paigal püsimisest. Sellise rahustuse ning kohaliku tuimestuse all saab ka mõnikord pisemaid nahavigastusi õmmelda. Rahustus on ilmtingimata vajalik koertele, kes satuvad kergesti paanikasse ning hakkkavad rabelema, võides niiviisi vigastada nii ennast kui omanikku ja arsti. Kui protseduur on pisut pikema kuluga, nõuab looma täielikult liikumatut olemist või võib põhjustada valu, kasutatakse sügavamat rahustust, mille korral koer on liikumisvõimetu ning ei tunne valu. Sellist rahustust kasutatakse kindlasti ka hambakivi eemaldamisel, sest loom ei tohi sel ajal liikuda ning hambakivi eemaldamiseks kasutatava ultraheliaparaadi jahutusvedelik ei tohi sattuda neelu ega hingekõrri. Selleks paigaldatakse tihti hingetorru ka tuubus. Operatsioonide ajal kasutatakse narkoosi. Narkoosis koer on teadvusetuse seisundis. Ta ei reageeri ühelegi välisärritusele – ei valgusele, mürale ega valule. Tänapäeva narkoosivahendid on järjest ohutumad, kuid sellegipoolest peab looma narkoosi panekule eelnema tema põhjalik ülevaatus, südame ja hingamisteede kontroll ning neerude ja maksa töö hindamine vereproovi abil. Mida vanem või nõrgem loom, seda suurem on risk narkoosile ning seda rohkem uuringuid tuleb teha, et välistada riskid ning valida õige narkoositehnika ja ravimid. Kõige ohutumaks peetakse tuubuse või maski kaudu antavat gaasinarkoosi. Ka kaob selle mõju kõige kiiremini. Samas saab sellisel viisil vajadusel kiiresti manustada ka puhast hapnikku. Kõigile rahustuse all ja narkoosi saavatele loomadele paigaldatakse reeglina ka veenikanüül, mille kaudu saavad koerad vedelikteraapiat.

Alajahtumine raskendab narkoosist väljatulekut. Ülekaalulised loomad võivad ärgata aeglasemalt, kuna narkoosivahenditel on omadus kumuleeruda rasvkoesse. Loomad tuleb ärkamisperioodil hoida soojas ning vajadusel kaetuna, kuid ruum ei tohi olla umbne ja õhutamata. Ärkamisperioodil ei oma loomad ka täielikku kontrolli oma põie üle. Enne operatsiooni oleks mõttekas valmis varuda mõned aluslinad, mille üks pool on kilest ning teine imav. Selliseid on võimalik osta igast apteegist või te võite neid küsida ka oma loomaarstilt. Selline aluslina teeb olemise mugavamaks nii teil kui ka loomal, sest küljealune püsib kuiv. Haav peab olema puhas ja kuiv. Kui haav nõretab, tuleb seda puhastada. Haava puhastamiseks sobivad kloorheksidiini lahus, furatsiliini vesilahus ja 2 % vesinikulahus. Kui tegemist on saastunud haavaga, näiteks puremisjärgselt, on arst haava võib-olla asetanud dreeni. Kindlasti lakse endale ette näidata dreeni hooldus ja kui esimese korraga kindalt aru ei saa, siis ärge häbenege – kordamine on tarkuse ema ning korralik haavahooldus selle paranemise peamisi tingimusi. Kui loomaarst on operatsioonijärgselt loomale määranud ravimid (antibiootikumid, haavasalvi, valuvaigistid), siis tuleb nende manustamisest kindlasti kinni pidada. Kui mõni ravimitest põhjustab kõrvalnähte, teavitada kindlasti arsti, mitte katkestada omavoliliselt ravimi andmist. Looma olek tuleb teha võimalikult mugavaks. Kui ta peab operatsioonijärgselt rohkem lamama, kindlustage talle pehme ja mugav ase. Kui tal aga soovitatakse võimalikult kiirest liikuma hakata, täitke arsti soovitusi hoolimata looma esialgsest vastumeelsusest. Kindlasti ei tohiks loom operatsioonijärgselt valu käes kannatada, sellest hoidumiseks määrab arst valuvaigistid, kuid väike ebamugavus teda kindlasti vaevab. Mitte mingil juhul ärge andke loomale lisaks inimesele mõeldud valuvaigisteid!!! Nendega võite talle pigem kahju teha. Näiteks põhjustavad inimeste kasutuses olevad ibuprofeen ja paratsetamool koertele tõsiseid neeru- ja maksakahjustusi ning verehüübimatust. Suurt osa taastumisel mängib toitmine. Reeglina hakkab loom seda kiiremini paranema ja kosuma, mida kiiremini ta sööma hakkab. Erandiks on mõned mao- ja sooleoperatsioonid, millele võib järgneda mõnetunnine kuni mõnepäevane paast. Järgige täpselt teile kaasa antud toitmisjuhiseid ning ärge häbenege üle küsida, kui midagi jäi selgusetuks. Narkoosijärgselt võib osadel koertel esineda kõhukinnisust. Kindlustage, et koerale pakutav toit ei tekitaks ega soodustaks kõhukinnisust ja loomal oleks kerge end tühjendada. Mõned nipid, kuidas haiget koera sööma meelitada: Reeglina peavad koerad konservtoitu maitsvamaks. Küsige oma arstilt, kas eridieet on saadaval ka konservina Soojendage toit enne loomale andmist tema kehatemperatuurini 37-38° C, nii on toidu lõhn ahvatlevam ja toit tundub maitsvam Pakkuge graanuleid näpuvahelt, meelitage oma lemmik sööma Alati peab loomal olema vaba juurdepääs puhtale joogiveele.

Need koerad, kes kardavad ilutulestiku pauku, muutuvad väga ärevaks juba sellele eelneva iseloomuliku vilina peale ning neid tuleb ka selle häälega harjutada. Kui harjutamine ja treening ei tundu tulu toovat või olete sellega hiljaks jäänud, on viimane võimalus kasutada pauguperioodidel loomaarsti käest saadud rahusteid. Rahustitega on jälle nii, et need peab sisse andma täiesti rahulikule koerale vähemalt pool tundi enne paugutamise algust. Paugutamise algust on aga väga raske teinekord ette ennustada. Azepromasiinirea preparaate soovitatakse kasutada ainult neil koertel, kes paukudest tõepoolest nii hüsteeriasse lähevad, et võivad ennast ja ümbritsevaid vigastada. Pärast ravimi manustamist jäävad koerad rahulikuks, mõned neist ei ole mingi perioodi vältel võimelised korralikult liikuma. Kõrvalnähtudeks on väikeste veresoonte laienemine ning see on eriti märgatav silmamunal, need nagu valguksid verd täis – ärge sattuge paanikasse, see kaob koos rohu mõjuga. Ravimite kasutamisel arenenud südamehaigustega koertel peab olema ettevaatlik, sest need põhjustavad mõningast vererõhu langust ning kui koerale on juba määratud sama toimega igapäevaselt antavad südamerohud, võib tekkida ravimite koostoimel vererõhu väga järsk langus. Laske oma loomaarstil kõik annused üle vaadata ning välja arvutada riskid. Äikest kartvad koerad muutuvad väga ärevaks juba enne kui meie silmapiiril musti pilvi märkame. Ka nendega tuleb käituda nagu teistegi paugukartjatega. Tähelepanu tuleks hoida mujal, neid ei tohi aktiivse mänguga üles ärritada, koera võib selle asemel masseerida. Paukudest ärevusse sattunud koeri ei tohi mingil juhul sel perioodil üksi koju jätta, sest nad võivad endale kõvasti viga teha. Õue- ja ketikoerad, kes pauku kardavad, tuleks paugutamise perioodiks tuua kas tuppa, esikusse või sulgeda garaaži, et nad suurde ärevusse sattudes minema ei jookseks.