Kutsikas või kassipoeg

Kui te olete sobiva tõu leidnud, käige kindlasti võimaluse korral vaatamas mitmeid pesakondi, jälgige rahulikult kutsikate käitumist ja uurige iseloomu. Kutsika võtmisega kaasnevad rahalised ja ajalised kulutused, sest iga koer vajab täisväärtuslikku toitu, hoolitsust, arstiabi ja koolitust. Koera peab sotsialiseerima, temaga tuleb käia jalutamas, teda PEAB kasvatama, et temast saaks normaalne ühiskonnaliige. Kui teie pereliikmeks on koer, ei ole te enam oma aja peremees.

Kas krants on tugevama tervisega kui tõukoer? Üldiselt on puhas segavereline koer tugevama tervisega, kui tõukoer. See aga ei tähenda seda, et tema eest ei peaks korralikumalt hoolitsema ning teda õigesti toitma ja koolitama. Samuti võivad tõuta koertel väljenduda ootamatud ning ebameeldivad iseloomujooned.

Loomaarstid oskavad tavaliselt une pealt nimetada mõnedele tõugudele iseloomulikke hädasid ja haigusi. Osad haigustest on päriliku iseloomuga ning reeglina peab sellised koerad aretusest kõrvaldama. Nende haiguste väljaselgitamiseks ning koerte aretuskõlbulikkuse määramiseks on erinevad tõuühingud välja toonud pärilike haiguste nimekirjad, mille suhtes tuleb või on soovitav koeri enne aretusse laskmist uurida. Nii näiteks peab enamikule suurt ja gigantkasvu tõugu koertele tegema puusa- ja küünarliigese düsplaasia uuringud. Väga paljud väikest kasvu tõugude (puudlid, kokkerspanjelid, terjerid) tõuühingud on reegliks seadnud koerte põlveuuringud, et välistada soodumust põlvekedra nihkumisele. Mitmetel tõugudel on soovituslik läbida silmapõhja uuringud sealsete pärilike muutuste edasikandmise välistamiseks (dobermannid, puudlid, Jack Russelli terjerid, kokkerspanjelid, collied). Dobermannidel esineb muuhulgas pärilikke südame- ja maksahaigusi. Näiteks Lätis on aretusse minevatel dobermannidel südameuuringud ja pärilike maksahaiguste välistamiseks tehtavad uuringud kohustuslikud.

Teised haigused on sellised, millele teatud tõugudel on eelsoodumus just tänu oma kehaehitusele. Näiteks taksidel on tänu pikale kerele ning seetõttu selgroole langevale suuremale koormusele oht selgroolülide vaheliste ketaste nihkumisele ning nn. taksihalvatuse tekkele. Soodusteguriks on looma ülekaal ning vähene treenitus, sagedamini esineb probleemi emastel taksidel. Kõigil sügava rinnakorviga tõugudel on soodumus mao laienemise ja - keeru tekkeks. Eriti on ohustatud dogid, verekoerad, dobermannid ja saksa lambakoerad. Lühipealistel koertel (bulldogid, bokser) esineb tänu koljuluu muutmisele sagedamini silmade ja hammaste probleeme.

Rippuvate kõrvadega koertel on suurem soodumus kõrvaprobleemidele, eriti kui kõrvad on rasked ning kuulmekäik karvane.

Paksu ja tiheda aluskarvaga koertel esineb tihedamini nahaprobleeme. Sellistel tõugudel tuleb eriti tähelepanu pöörata õigele karvahooldusele ning jälgida, et karvavahetuse ajal ei tekiks nahapinnale vanast vildistunud karvast klompe. Allergiate pärilikkus ei ole täielikult tõestatud, kuid on teada terveid pesakondi ja suguvõsasid koeri, kes kõik suuremal või vähemal määral allergiatest põhjustatud naha- või seedeprobleemide käes kannatavad. Iiri setteritel esineb gluteenitalumatust. Sellised koerad ei saa süüa midagi, mis sisaldab nisugluteeni ning sellele sarnaste omadustega aineid, mis leiduvad odras, rukkis, kaeras ja tatras (kuid mitte riisis, maisis, sojas ja kartulis). Täieliku nimekirja pärilikest ja soodumuslikest haigustest koeratõugude kaupa võite leida internetist.

Nimi

Lühikesed nimed jäävad kutsikale kergemini meelde.

vt. ka Dog names

Märgistamine

Igal aastal kaob tuhandeid loomi. Seetõttu tuleb kutsikas märgistada kas mikrokiibi, tätoveeringu või kaelarihmal asetseva lipikuga, millel on teie kontaktandmed.
vt. ka Märgistamine mikrokiibiga

Söögi- ja jooginõu

Soovitav on kasutada keraamilisi või roostevabast terasest mitte kummuli minevaid kausse, mis peavad olema vastupidavad ning mida saab iga päev puhastada.

Kaelarihm

Kaelarihm peab olema paras, rihma ja kaela vahele peab jääma 2 sõrme jagu ruumi. Kutsika kasvades andke kaelarihma järgi.

Hooldusvahendid

Koera hari ja õrnatoimeline koerašampoon. Kutsikal tuleb regulaarselt lõigata küüsi, seetõttu vajate küünetange. Küünte lõikamise saate loomaarsti abiga kindlasti selgeks. Kui te seda ise teha siiski ei soovi, aitab teid loomaarst.

Mänguasjad

Närimislelud aitavad kutsikal lõbusalt aega veeta ning ära hoida mööbli, seinte, kingade ja muude esemete lõhkumise. Mänguasjadega peab aga olema ettevaatlik – igasugused tükid tuleb koheselt ära korjata, et kutsikas neid alla ei neelaks. Kõige sobivamad mänguasjad on pallid ja sõlmedega köied. Ärge harrastage noore kutsikaga võitlusmänge, sest see kutsub esile agressiivsust.

Magamisase

Magamisase peab olema pestav. Esimesel paaril ööl võib kutsikas tunda end üksikuna ja karta. Vaikselt mängiv raadio või tiksuv kell võivad aidata tal uinuda.

Kandepuur

Kandepuuriga on mugav kutsikat autos sõidutada. Seda saab kasutada ka kutsika magamisasemena ning kohana, kuhu ta saab omaette olemiseks varjuda. Ostke puur kasvuruumi varuga.

Kui teie peres on palju liikmeid ja ka teisi lemmikloomi, siis tutvustage neid kutsikale ükshaaval, mitte ärge tormake kõik korraga tema kallale. Kutsikas saab väga kiiresti aru, kes on peres karjajuht ning kuuletub instinktiivselt kõige paremini just talle. Koerale tulev varakult selgeks teha, et tema on karja kõige madalamal astmel - see aitab ära hoida hilisemad probleemid võimuvõitluses. Koertele meeldivad rutiin ja reeglid ning karja kõige madalamal astmel olev koer väga õnnelik, sest ta ei pea igapäevaselt oma juhipositsiooni pärast võitlema.

Enamus kutsikaid kipuvad esimestel öödel uues kodus pisut nutma, seda põhjustab võõras ümbrus ning lõhnad ja õdede-vendade puudumine. Ärge võtke kutsikat lohutuseks oma tuppa või voodisse, kui see talle edaspidi keelatud on. Pigem võite käia teda lohutamas või veeta esimesed ööd tema juures. Kutsikale võib pessa panna ka käteräti sisse keeratud soojaveekoti või veepudeli. Elektriline soojendaja pole soovitav, sest uudishimu tõttu võib kutsikas uusi asju hambaga proovida. Veel soovitatakse panna pesa lähedusse tiksuma äratuskell, mille tiksumine pidi kutsikale meenutama ema või pesakonnakaaslaste südametukseid ja jätta talle üksioleku ajaks vaiksel häälel mängima raadio või televiisor.

Kui uus sõber on võetud maja valvama, siis tuleb ta võimalikult varakult harjutada väljas elama. Kõige parem on sellised kutsikad võtta kevadel, siis on nad talveks piisavalt suured, et õues elada. Väikest kutsikat ei tohi jätta ööseks üksi valveta välja, eriti juhul, kui ta eelmises kodus kasvas sisetingimustes. Kui kutsikas oma sünnikodus veetis ööd õues, võib ta välja jätta ainult juhul kui on kindel, et ta ei saa rändama minna ning keegi teda ära ei varasta. Esimesed ööd võiks kutsikas siiski veeta esikus (mis on eelnevalt kutsikakindlaks tehtud) .

vt. ka

Varajane sotsialiseerimine

Loomatohtrina näeme oma igapäevases töös palju halvasti käituvad koeri. Loomad on kas väga arglikud, või vastupidi kurjad. Miks see nii on? Põhjus peitub selles, et kutsikaid pole õpetatud usaldama elukeskkonda ja inimühiskonda. Koerte käitumisinstinktid pärinevad vajadusest toimida koerakarjas, mitte inimühiskonnas. Kodustamine ja tõuaretus on rohkem muutnud koerte välimust, kui nende käitumise baasinstinkte.

Kriitiline periood koera inimühiskonda sobitamiseks e. sotsialiseerimiseks kolm esimest elukuud. Siis õpib kutsikas usaldama ümbritsevat maailma ja õpib mängides uusi käitumisreegleid. Paraku langeb see periood kokku ka võõrutuse ja kutsika toomisega uude perre. Kui siis peetakse pisikest ja õrna koeralast muust maailmast liiga isoleeritult, võib temast kasvada halvemal juhul arg-agresiivne inimühiskonda sobimatu koer. Just siis tuleb kutsikale järk-järgult tutvustada võimalikult paljude uute inimeste ja loomadega. Harjutada tuleb uute olukordadega, helide ja lõhnadega ka väljaspool kodu.

Vastne loomomanik peab teadma et just esimese kolme elukuu jooksul kujuneb välja koera isiksuse põhijooned ja hilsem kasvatustöö on oluliselt keerulisem ja aeganõudvam. See on aeg kus kutsikad on usaldavad ja õpivad kõike lennult. Hiljem muutuvad nad juba ettevaatlikuks ja umbusaldavaks. See on ka aeg kui kutsikaid tuleb esimest korda vaktsineerida, sest emapiimaga omandatud nakkushaiguste vastane kaitsevõime hakkab lõppema. Tulenevalt on väga otstarbekas käia loomakliinikus kutsikate "nullklassis", kus kutsikad saavad omavahel mängida, mis õpetab koeri oma vahel läbi saama. Samal ajal jagatakse loomaomanikele selgitusi kuidas lugeda koerte kehakeelt, kuidas õpetada kutsikat kastil käima, kuidas võidelda parasiitidega ja palju muud.

Teemad, millest kutsikate nullklassis juttu tuleb:

• Sotsialiseerimine - kuidas kasvatada inimühiskonda sobiv lemmikloom
• Kuulekus - koerte karjalise käitumisloomuse mõistmine
• Probleemne käitumine - miks kutsikad närivad, hauguvad, hüppavad? Mida teha?
• Harjutamise ja mängu tähtsus - kui sageli ja kui kaua?
• Puhtuse hoidmine - vajalikud "nipid" tualeti kasutamise harjutamiseks
• Karva- ja küüntehooldus, pesemine, kõrvapuhastamine etc
• Esmaabi - mis võib juhtuda?

Haiguste ennetamne:

• Nakkushaiguste tõrje - riskid ja vaktsiinid
• Siseparasiidid - uskumatu, aga tõsi!
• Kirbu ja puugitõrje - mis on efektiivne ja mis mitte? Kuidas kirp paljuneb?
• Toitmine - mida, kus ja millal?
• Suuhügieen - miks tekib hambakivi?
• Varajane steriliseerimine - kas see on möödapääsmatu?
• Elukeskkonna ohutus - mis on riskiallikad?
• Kliiniku tuur - diagnostika - ja ravivõimalused, operatsiooniohutus jne
• Lemmikloomakindlustus
• Mikrokiipimine ja Lemmikloomaregister

Euroopa Liidus on alates aastast 2011. ainukeseks tunnustatud märgistamise viisiks mikrokiip. Kuni selle ajani loetakse aktsepteeritavaks märgistusviisiks ka loetavat tätoveeringut. 1. augustist 2006 peavad kõik Tallinna koerad kandma märgistusena tegevusluba omava loomaarsti poolt paigaldatud mikrokiipi. Koertele, kes on varem märgistatud loetava tätoveeringuga või kes juba kannavad märgistusena registreerimisnumbrit kaelarihmal ning nende omanike andmed on registreeritud Tallina linna koerte keskregistrisse, see kohustus ei laiene. Seaduse kohaselt peavad ka kõik teised Eesti omavalitsused oma territooriumil elavate koerte üle arvet pidama.

Mikrokiip on tavaline mikroskeem individuaalse sisseprogrammeeritud 15- kohalise numbriga, mis on sisestatud väikesesse kapslisse. Kapsel on tehtud inertsest klaasist suurusega 12x2 mm. Mikrokiip sisestatakse spetsiaalse süstlanõela abil koera kaelapiirkonda vasakule poole naha alla. Mikrokiipi tohivad paigaldada ainult loomaarstid. Mikrokiibi paigaldamine ei ole koerale valusam, kui tavaline süst. Ainult kiibi paigaldamiseks aga ei piisa looma turvalisuse tagamiseks. Kui mikrokiip on koerale paigaldatud peaks koera ka registreerima. Kiip ilma registrita ei taga kadunud ning leitud koera puhul tema omaniku leidmist. Mikrokiibil olevat numbrit loetakse kiibilugejaga, mis on olemas kõikides loomakliinikutes, koerte varjupaikades, piirivalvel, tollil ja politseil. Kui mikrokiip on kiibilugeja leviulatuses, hakkab see andma raadiosignaali, mis sisaldab unikaalset 15-numbrilist koodi. Kiibilugeja näitab seda numbrit oma ekraanil.

Kui koer on kaduma läinud, siis kiibi ja omaniku andmete olemasolul leitakse koera peremehe kontaktid Lemmikloomaregistrist. Tallinna koerte omanike andmed on saadaval ka Tallinna linna koerte keskregistris. Kiip töötab eluaegselt. Linnalegendid, et mikrokiip mööda koera keha rändab, ei ole Eestis kinnitust leidnud. Kui siiski kiip mingil põhjusel kiibilugejaga ei aktiviseeru, tuleb sellest teavitada loomaarsti.

Vt. ka Märgistamine mikrokiibiga

Tätoveerimine

Paljud Eestis elavad koerad on märgistatud tätoveeringuga. Tätoveerimine on mikrokiipimisest pisut odavam, kuid sellel on palju puudusi - tätoveerimine on koerale üsna valus protseduur, see põhjustab omakorda stressi ning loom tunneb end üsna pikalt ebameeldivalt. Tüsistusena võivad tekkida verejooks ja hematoom. Märgistusaukudesse hõõrutav värvaine ning hõõrumine on ärritavad ja võivad põhjustada põletikku või infektsiooni. Aja jooksul võib tätoveering muutuda ka halvasti loetavaks või lausa loetamatuks - sellistel puhkudel oleks loomale soovitav paigaldada püsivam märgistus- kiip. Põhimõtteliselt on võimalik kui tahes suurele koerte arvule tätoveerida sama numbrikombinatsioon, mis tähendab, et üht koera on võimalik esitada teise nime all. See asjaolu võimaldab näiteks pärilikke haigusi põdevate koerte kasutamist aretuses. Tätoveerida tohivad loomi ainult loomaarstid.

Emastele koertele, keda on plaanis paaritada, peab ussirohtu andma enne paaritumist, 2 nädalat enne poegimist, poegimise järel ning paar nädalat pärast poegimist imetamise ajal. Samal ajal tehakse esimene ussitõrje ka kutsikatele. Ussitõrjet korratakse 6 ja 10 nädalaselt (kui peres on lapsed, siis soovtatakse kutsikatele ussitõrjet teha kahenädalaste intervallidega kuni kolmanda elukuuni) ning seejärel kord kuus kuni kutsika 6 kuu vanuseni. Ussitõrjeks on mõeldud nii tabletid kui pastad, need kõik on müügil loomakliinikutes ning veterinaarapteekides. Profülaktiliseks tõrjeks on soovitav kasutada laiatoimelisi preparaate, mis mõjuvad nii ümar- kui paelussidele (näiteks prazikvantel koos fenbendasooliga või prazikvantel koos püranteliga).

Emaskoera piimas on kaks korda rohkem valku, kuid 30% vähem süsivesikuid (laktoosi) kui lehmapiimas. Kutsikate soolestik toodab laktaasi, mis aitab piimasuhkrul imenduda. Peale võõrutamist selle ensüümi tootmine väheneb ja lõpeb ning piim võib põhjustada seedehäireid. Koerte ternespiima kaltsiumisisaldus on väga kõrge. 2-3 päeva pärast see küll langeb. Kuna koera piim on rauavaene, peab kutsikatele lisatoitu hakkama pakkuma nii vara kui võimalik (kolmanda elunädala piires). Ärge üritage kutsikatele lisaks anda puhtaid rauapreparaate, need võivad kahjustada nende seedetrakti või takistada teiste mineraalide omastamist. Kutsikatele tuleb võimalikult varakult hakata pakkuma tahket toitu. Tegelikult hakkavad nad seda proovima juba silmade avanemisel oma ema juures. Varajane tahke toiduga tutvustamine aitab langetada emaslooma koormust ja kutsikatel üle saada rauapuudusest ning teeb lõpliku võõrutamisprotsessi lihtsamaks. Alustada tuleks körditaolise toiduga, milleks kas siis lisatakse kutsikakonservile võrdses koguses vett või jahvatatud kutsikate kuivtoidule vett vahekorras 1 osa kuivtoitu ja 3 osa vett. Kuna kutsikate seedimine on sel perioodil väga õrn, võib esineda kõhulahtisust ja oksendamist. Sel juhul võiks kördi valmistada äärmiselt seeduvast konservtoidust, mille minimaalne valgusisaldus oleks 25%, näiteks Prescription Diet * Canine i/d* konservist. Kui huvi kuivema toidu vastu tõuseb, võib vee kogust vähendada. Kutsikad peaksid viiendaks elunädalaks sööma juba piisavas koguses tahket toitu, sest sellest ajast hakkab emal piimakogus langema. Et vähendada võõrutusaegset stressi, peaks kutsikale pakkuma sama toitu, mida emalegi tiinuse lõpul ja imetamise ajal. Tavaliselt võtavad kutsikad selle kiiremini omaks ning neil on väiksem oht ka seedeprobleemide tekkeks. Kui kutsikas on võõrutatud, on tema õige toitmise eesmärkideks optimaalne kasv ning hoidumine rasvumisest ja kasvuaegsetest skeletiprobleemidest. Selleks tuleb silma peal hoida toidu energiasisaldusel ning suurt ja gigantkasvu tõugude puhul ka kaltsiumi- ja fosforisisaldusel.

Paljud omanikud arvavad, et kui kutsikale anda palju süüa, siis kasvab temast suurem koer. Tegelikult see nii ei ole. Selline kutsikas võib küll kiiremini saavutada täiskasvanud looma mõõtmed, kuid see tähendab ka lisakoormust arenevale luustikule. Samuti soodustab ülesöötmine kutsikaeas suurema koguse rasvarakkude teket ning sellisel koeral võib olla kogu elu probleeme liigse kehakaaluga. Suurt tõugu koertele liigsete toidukoguste söötmisel võivad areneda skeletiprobleemid. Kutsikatele sobiva toidu energiasisaldus on 350-450 kcal/100g kuivaine kohta (suurt kasvu tõugudel 320-380 kcal/100g KA). Reeglina on väiksemat kasvu kutsikate toidu energiasisaldus suurem ja suurt kasvu kutsikate oma väiksem. Erandiks on dogid - nende energiavajadus on kasvueas 25% suurem kui teistel gigantkasvu tõugude kutsikatel. Kutsikatoidu valgusisaldus peaks olema 22-32% toidu kuivainest. Valk peab olema keskmisest kõrgema seeduvusega. Valku vajatakse peamiselt lihaste kasvuks. Rasvu kasutatakse energiaks, asendamatute rasvhapete saamiseks ning rasvlahustuvate vitamiinide transpordiks. Uuringutega on kindlaks tehtud, et üks asendamatutest rasvhapetest DHA (dokoosaheksaeenhape) aitab kaasa kutsikate aju ja nägemise arengule, seetõttu aitavad kutsikatoidud, millele on lisatud DHA-d, kaasa kutsika aju ja nägemise kiiremale arengule ning kutsikas on selle tagajärjel nutikam ja kergemini õpetatav. DHA-d sisaldub rohkelt ajukoes ja silma võrkkestas, samuti emapiimas, DHA kutsikatoitudes pärineb merekalade rasvast. Kutsikatoidu kaltsiumisisaldus peaks olema 0,7-1,7 % kuivainest (suurt kasvu tõugudel mitte üle 1,2%) ning kaltsiumi fosfori suhe 1:1 – 1,8:1 (suurtel maksimaalselt kuni 1,5:1). Kutsikale ei tohi sööta lisamineraale, vaid talle tuleb valida sobiv toit. Kutsikatoit peab olema äärmiselt hästi seeduv, et neil ei tekiks kõhugaase ja –lahtisust ega oksendamist. Kutsikat peab pärast võõrutamist toitma vähemalt 4 korda päevas, vanemaks saades toidukordade arv väheneb, kuid ka täiskasvanud koera päevane toidunorm oleks soovitav jagada kaheks.

Kui songavärat ei ole suur ( Ø alla 1,5 cm) ning naha alla pole tunginud sooled, siis väga noort koera ei opereerita, kuna kutsika kõhukelme ja –lihased on väga nõrgad ning õmblused võivad kergesti rebeneda. Songa peab mitu korda päevas tagasi masseerima, songa kohale võib asetada ka plaastri, mis songa sisu kõhuõõnes hoiab. Kutsika arenedes tõmbub songavärat tavaliselt koomale ning mõned koerad võivad sellest välja kasvada. Kui songavärat on suurem ja naha alla tungivad ka sooled, siis peab kutsikat opereerima. Emastel koertel soovitatakse songakoht alati operatiivselt korrigeerida (kui kutsikas sellest ise välja ei kasva), sest mittesulgunud songavärat, olgugi tilluke, võib hilisemal tiinuse ja poegimise ajal osutuda nõrgaks ning suuremaks rebeneda.

Kubemesonga korral on koera kubemekanali värati rebenemise või liigsuure kubemekanali tõttu tagajalgade vahelises piirkonnas naha alla tunginud kas sooled, põis või ka emakas (tavaliselt on see suurenenud, näit. tiine emakas). Kubemesong võib olla kaasasündinud või omandatud. Kassidel tekib see tihti trauma tagajärjel, kui loom on saanud tugeva löögi alakõhtu või kukkunud kõhtupidi millegi otsa. Kubemesong vajab alati operatiivset korrigeerimist.

Lahklihasong ehk perineaalsong tekib peaaegu eranditult isastel koertel. Sel juhul on märgata koera saba kõrval ühel või mõlemal pool muhkjat moodustist. Enamasti kimbutab see eakamaid koeri. Põhjuseks on vaagnapõhja lihaste kõhetumine, mille tagajärjel võivad saba kõrvale naha alla tungida kas sooled, põis või eesnääre. Üheks lihaste kõhetumise põhjuseks peetakse liiga kõrgeid testosterooni tasemeid. Seetõttu on soovitav need koerad kastreerida, sest see tagab parema operatsioonitulemuste püsimise.

Song võib tekkida ka pikaajalise kõhukinnisuse tagajärjel, kui koer on sunnitud pikemal perioodil roojamiseks tugevalt pingutama. Perineaalsong vajab kirurgilist vahelesegamist, kuid operatsiooni tulemused on paremad kui seda tehakse varases staadiumis. Kui piirkonda ei ole jäänud enam ühtegi normaalse paksusega lihast, on raske songaväratile midagi ette ehitada. Operatsioonijärgselt peab koera kogu järgneva elu jooksul toitma nii, et ei tekiks kõhukinnisust.

Diafragma songa korral on katkenud rinna- ja kõhuõõnt üksteisest eraldava vahelihase terviklikkus. Kõige sagedamini tekib diafragma song trauma tagajärjel (kõrgelt kukkumine, autoõnnetused), harva kaasasündinud anomaaliana. Tekkinud ava kaudu võivad rinnaõõnde tungida soolelingud või maksasagarad. Esmaseks tunnuseks on hingamispuudulikkus, kuna rinnaõõnde tunginud kõhuõõneorganid suruvad kopse kokku. Ravi on kirurgiline.